Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl.
Tihti on kuuvalgus
uue õnne algus –
minul aga juhtus see...

Kui läbi raske vihmasaju tormas
kevadine tuuleiil.
Töölt tulin ja mind saatsid koju,
ümber sul mu mantlisiil.

Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks,
tilga järel langes tilk.
Meil aga lõbusamaks retkeks
saabun'd sobiv silmapilk.

Ilm hämardus, kui loojus päike,
me kohal taevas tinahall.
Su silmist aga leidsin läike,
mis rõõmus, soe ja paitav hell.

Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved,
hõiskab pargis laululind.
Mul meelde jääb, mil saatsid koju
läbi saju, kallim, mind.