Elas Tartus neiu noor ja ilus,
sõdurpoissi õrnalt armastas.
Vaiksel õhtul Raadi puie vilus
truudust vandus talle surmani.

Neiu, kas tead, akna avama sa pead.
Neiu sel ööl sulle külla tulen veel.
Täna see tund, segan su und.
Neiu ennast voodi peida,
sõdurpoiss ei armu heida.
Tänasel ööl, armud sa veel.

Jõudsid kätte suised laagripäevad,
sõdurpoisid Tartust lahkusid.
Aga vaata valupisaratest
punetasid neiu silmad vees.

Neiu, kas tead, akna avama sa pead.
Neiu sel ööl sulle külla tulen veel.
Täna see tund, segan su und.
Neiu ennast voodi peida,
sõdurpoiss ei armu heida.
Tänasel ööl, armud sa veel.

Truuks jään ma igavesti sulle,
ütles ta ja õrnalt andis suud.
Tõusku päike tunnistajaks mulle,
et vaid sõdurpoissi armastan.

Neiu, kas tead, akna avama sa pead.
Neiu sel ööl sulle külla tulen veel.
Täna see tund, segan su und.
Neiu ennast voodi peida,
sõdurpoiss ei armu heida.
Tänasel ööl, armud sa veel.